Sõnad

Kursus taastas mu usu kirjutamisesse. Juba esimesse loengusse astusin kindla teadmisega, et sellest saab üks põnev kogemus- seda lubas mulle üks kursusekaaslane, kes oli antud ainet eelmine aasta võtnud. Kuigi tal oli teine õppejõud, olevat Karuema ühe loengu neile siiski andnud. See oli jätnud väga hea ja huvitava mulje. Pettuma ei pidanud ka mina.

1)  Mida õppisin? Et mulle täitsa meeldib kirjutada. Kui kohati oli keeruline pastakat kätte võtta, siis nii pea, kui seda tegin, ei läinud kaua, et tint ojadena voolama hakkaks. Meenus lapsepõlv, mil olin väga usin laulude ja luuletuste kirjutaja. Pühendunult sõnade pühalikul vorpimisel on hinge raviv toime. Ja kuigi eri kommunikatsiooniteooriad ja semiootiliste tekstide lahtimuukimine väga palju hingelist rahuldust ei paku, saab sellegipoolest ükskõik mis loovasse ülesandesse- olgu see siis tekstigi kirjutamine- lisada tükikest iseennast.

Mõistsin veel, kui oluline on säilitada kriitiline mõtlemine ja analüüsimisvõime, et oma sõnum teha lugejale selgeks, säilitades samas isikupärane kirjutamisstiil.

Õppisin nägema suuremat pilti ühiskonnast ja kommunikatsioonist- seda, kuidas iga element võib jutustada oma lugu. Selgeks sai see, kui erinevalt on võimalik üht ja sama asja mõista ning kui tähtis koht on kontekstil

2)  Mis oli keeruline? Mõned maiuspalad, mida lugeda soovitati, polnud kättesaadavad- kas polnud neid raamatukogus või tasuta e-versioonina. Et aga valikuid oli mitmeid, ei takistanud see mul mõnda muud kirjutist lugemast. Ühtlasi olid tekstid kohati väga akadeemilises keeles, kuid hea keskendumisega ning kõrvaliste segajateta sai ka need läbi töötatud.

3)  Mis meeldis? Õppejõu vahetu ja inimlik suhtumine tudengitesse. Soojus tõmbab.

Naljakal kombel meeldis, et pidin olema distsiplineeritud ja kinni pidama ajakavast. Nagu öeldud- see pole mu esimene kord blogiga alustada. Ja võibolla ongi eelmised korrad jäänud lonkama, sest pole olnud kedagi, kes mind tagant utsitaks. Ilma selle utsitamiseta poleks ma aga tundnud ka suurt naudingut, mida peale hea loo kirjapanekut tundsin.

Meeldis, et anti praktilisi ülesandeid. Vahelduseks on väga põnev panna end rolli, millesse iga päev ei sattu. Olgu selleks siis salavaatleja või kriitiline fotograaf.

4)  Mida muuta? Võibolla õõnestas paljude graafikus kinnipidamist ja jätkusuutlikkust pingeline tunne, et tuleb vastata teatud tasemele ning et iseenda kirjutatud analüüs on omakorda paarisaja võõra silma analüüsiobjektiks. Kui tagasiside kirjutistele üldse puudub, tõmbab see motivatsiooni samuti alla. Arusaadavalt ei jõua õppejõud kõiki postitusi kommenteerida, kuid võibolla, kui vähendada koormust ühe postituseni nädalas või kui piirata tudengite arvu, saaksid ka kõik väärilise vastukaja. Kindlasti saavad nii mõnedki end samastada selle legendaarse looga.

Lõpetuseks üks väike visuaalne kommunikatsioon, suur aitäh vahvate loengute eest ja lugemiseni! 

Ignorance is not always bliss

Hea kommunikatsiooni suurim vaenalne on infosulg. Üks väärtuslikumaid teadmisi tagamaks head suhted nö lihtrahva ja kivikuninga vahel ongi teadmatuse vältimine. Ignorance is bliss võib kehtida romantilistes suhetes, kuid mitte siis, kui juttu on suurkorporatsiooni vastutusest jagada oma klientidele infot toimunud õnnetuse kohta.

Just seda reeglit eiras Tallink neljapäeva õhtul, kui laeval Star purunes autodekke ühendav ramp. Inimestele ei jagatud piisavat infot juhtunu kohta, sest ilmselt polnud keegi sellist stsenaariumit osanud ette näha. Hea kriisikommunikatsiooni aluseks peakski aga olema pädev meeskond, kes on juba eos läbi mänginud kõikvõimalikud kriisid ning viisid, mida õnnetuse korral rakendada. Et tegemist oli tehnilise veaga, ei oleks pidanud ka olema kartust, et reisijad meeskonna vastu pöörduvad- õnnetusi ikka juhtub ja tehnilised vead on tänu psühholoogilisele eripärale andestatavamad kui inimlikud apsakad. Inimeste pimeduses hoidmine oli aga juba inimlik eksimus.I

Õnneks pole kõik veel hukas- Tallinki esindaja tunnistab nendepoolset kommunikatsiooniviga. Tagantjärgi tarkus pole küll eriline tarkus, kuid vabandus on parem kui jätkuv tõe peitmine.

Et tänasel päeval on info edastamine kriisisituatsioonis kiirelt ja efektiivselt suhtekorralduse A ja O, tekib küsimus et kas härra Raudjala ülikoolis seda ei õpetatud või võttis sõnumi formuleerimine lihtsalt kaua aega?  Seda, kuidas laevaliste küsimuste ignoreerimine ning ebapiisav infohulk organisatsiooni mainele mõjub, saab näha alles pikemas perspektiivis.

Kaamera riietuskabiinis

Märgid on meie maailma loodud kommunikatsiooni pidepunktideks. Ühiskond ei toimiks, kui meil poleks omavahelises suhtluses ühtseid mõistmiseid ja arusaamu. Kui pildid ja joonistused on midagi, mis tekitavad inimestes üsna tugevaid aistingulisi reageeringuid, olgu need nii seinast seina kui tahes, siis sõnad, mida ei mõisteta, ei anna edasi ka erilist informatsiooni ega emotsiooni. Vana hea klišee- pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna- peab täitsa paika. Ka teod räägivad rohkem kui sõnad nagu igaüks kindlasti teab.

Pildi abil saab endale märksa hõlpsamalt luua sobivat kuvandit, sest visuaalsus on inimsilmale väga apetiitne. Ka kehakeel on väga kõnekas ja tihtipeale siduvam komponent kommunikatsioonimaailmas kui seda on sõnad- näiteks sügav silmavaade ja aus käepigistus või gruppidesisesed salajased käepigistused.

Ehkki suudlus paitab südant, on vaja paitust ka kõrvale. Üha enam seetõttu, et elame suure osa elust FB teateid uuendades, telefonis smsides ja Twitteris kiredes. Praeguses ühiskonnas peame oskama valida sõnu, sest internetis talletuvad need sinna määramatuks ajaks, olles samuti komponent loomaks kuvandit.

Kas enesekesksus ja imago vorpimine võib olla põhjuseks, miks vaadatakse mööda sotsiaalmeedias tehtavatest kaudsetest appihüüetest? Danah Boyd on teismeliste sotsiaalelule pühendanud terve raamatu It’s Complicated: The Social Lives of Networked Teens. Oma blogis toob ta tähelepanu sellele, kuidas alalõpmata materdatakse inimesi jälgivaid kaameraid, programme jms, kui tegelikkuses võiks sellest olla palju kasu. Nt võiksidki tema meelest oma ala professionaalid hoida silma peal teismeliste sõnavõttudel ning profülaktiliselt jälgida nende tegemisi. Mõistan ta seisukohta, kuid ei saa sellega täielikult nõustuda. Kui me räägime kommunikatsioonist ja ühiskonnast, siis on eetikal ääretult oluline roll. Pole võimalik seda kummastki osapoolest eraldada.

Kaamera riietuskabiinis kas on eetiline või ei ole seda. Nagu ka isikuandmete ja toimetuste järgi luuramine. Inimeste avalik-privaatset infot on juba liiast ärakasutatud, kedagi alati karistades. Ning et härradele kõrgematel positsioonidel on antud luba piiluda teiste inimeste salapäevikutesse, peaksid nad Snowdeni jt pokri saatmise asemel ka ise julgelt oma hõlmad avama, et kommunikatsioon ja ühiskond saaksid eksisteerida igal levelil käsikäes ühes avatud sünergias.

PR 💔 Lang

“Mulle tundub, et tänases Eestis on aga turunduslik võidumees see, kes suudab välja mõelda sellise vale, mis oleks sedavõrd suur, et see muutuks hetkeks usutavaks ja mida levitataks enne ümberlükkamist vähemalt ööpäeva jooksul. Selle 24 tunni jooksul hakkab vale elama oma teisi elusid ka siis, kui tema algallikas on maha löödud, “ vihjab endine kultuuriminister Rein Lang sellele, kuidas tehnoloogia areng rajab teed valederägastikule.

Riigikogus peetud kõnes selgitab mees, kuidas tema tagasiastumise põhjuseks pole mitte tema tehtud vead, vaid suhtekorralduse allumatus ajakirjandusele ning blogide jm sotsiaalmeedia levik. “Minu jaoks on täna ületamatu problem minu (-) võimatus osaleda ministrina meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas,” sõnab Lang, näidates näpuga kõigile neile, kes on oma nina ajalehtede vahelt ammu välja tõmmanud ja julgenud lugeda uudiseid ka internetiavarustest, tutvuda kaasaegse meedia arenguga, et aduda toimivat kommunikatsioonivälja. Kui keegi tunneb, et ta pole võimeline osalema või orienteeruma kaasaegse meedia mudelis, siis kuidas saab ta muuta Eestit jätkusuutlikumaks ja kaasaegsemaks?

“Ei” digiajastule

Kui kümme aastat tagasi mängisid suhtekorraldajad ajakirjanike reeglite järgi, siis nüüdseks on nad saavutanud nii palju võimu ja olulisust, et on Langi sõnul suisa “nõrgestanud klassikalist ajakirjandust.”

Selliste fossiilsete arvamuste ja arusaamade taga seisab mees, kes tahab Eestit kultuuriliselt kehtestada. Kas ei ole ilmne, et kommunikatsioon ja informatsiooni jagamine peaks olema läbipaistvuse nimel võrdselt jaotatud kõigi vahel? Kui kogu infot haldaks vaid ajakirjandus, siis kui adekvaatne saaks see olla? Kas ajakirjanikud on piisavalt pädevad, et jagada uudiseid ettevõtete siseprobleemidest, arengutest jms? Ei- selleks ongi neil vaja luua partnerlus suhtekorraldajatega. Samuti ei ole mõistlik panna rahvale suutroppi ette ja takistada neid avaldama oma arvamust. Olgu see siis FB, Twitter, WordPressi konto või Delfi kommentaariumgi. Ja kui need kommentaarid ja arvamused on koledad ja ei paita härra Langi jt riigiesindajate kõrvu, siis see ongi koht, kus muuta müüti- ning mitte tema tänapäevases mõistes, kus ta tähistab väärarusaamu vaid müüti kui ühe kultuuri nägemust, mõtlemist, kontsepti loomist ja mõistmist nt ühiskonnast ja kultuurilisest korrast, nagu on seda tõlgendanud prantsuse semiootik Roland Barthes.

Väärinfo

Jah, on tõsi, et digiühiskonnas on vääratel uudistel suurem leviala kui nt paberkandjal, kuid ei saa olla võimalik, et kõik need valed puhutakse heeliumiga täis kui õhupallid, jäädes igaveseks taevalaotusesse hõljuma. Kui suitsu, seal tuld. Ja kui suitsu pole, on sealt ikka väga raske seda tuld kätte saada. Muidugi on valesid, mis on kinnitanud maailmas pikaks ajaks kanda. Olgu need siis vene ajaloo õpikud või Al-Qaeda koopas elevate sarimõrvarite tapaplaani pidamine e-maili teel. Mis aga puudutab laimu, siis seda on igaühe kohta levitatud, ning avaliku elu tegelasena tulebki leppida sellega, et sinu kohta levib väga palju informatsiooni. Nii tõest kui mitte tõest. Ja seda mitte ainult internetis. Kui aga oma sõnade ja tegudega on loodud usaldusväärne, professionaalne ja meeldiv kuvand, ei jää valed kauaks hapendama või lahustuvad nad üldse eos.

Kehakeel

Kas võime öelda, et Langi kuvand on meeldiv? Või on seal midagi, mis on justkui paigast? Vaataks õige tema kehakeelt. John Fiske ütleb oma teoses Introduction to Communication Studies, et kehakeel on indeksiaalne kood, mille abiga saab teiste üle domineerida, olla kaastundlik või üleüldse end kaaslastest ära lõigata. Raamatus on välja toodud ka Michael Argyle’i koostatud kümme kehakeele komponenti, mis viitavad tegelikule sõnumile, isiku olemusele jne. Ühkes oluliseks punktiks on rüht. Riigikogus kõnet pidades oli mees väga sirge seljaga, käed laialt toetumas eesolevale lauale, tehes end visuaalselt suuremaks. Kuigi sirge rüht on enesekindluse märk, siis laialiolevate kätega kombineeritult võib see viidata üleolevusele. See on võimupositsioon ning ilmselt kasutas mees seda ära, sest lähiajal ei pruugi tema poolt väga olulisi kõnesid tulla. Kehahoiakuga ei saa ühtlasi varjata närvilisust ja ebakindlust, nagu seda saab teha näoilmetega. Ehk oli tema poosi taha peidetud hoopis hirm. Milline on tema poos, nöoilmed ja silmside aga igapäevaelus? Kas olen ainus, kellele tuleb silme ette kergelt lösutav, reportereid naeratuseta ignoreeriv kergelt väsinud mees? Võib-olla on see nii vaid viimasel ajal, sest kuskil mälusopis meenub ka tema armas moosivarga naeratus.

Sõnum?

Kuid mis üleüldse oli Langi kõne sõnum? Mida proovis ta kommunikeerida? Kas seda, et suhtekorraldus on saatanast ja tuleks hoopistükis ära kaotada? Võib-olla oleks see kõne ja tagasiastumisavalduski ära jäänud, kui Lang oleks vastu võtnud kultuuriminirteeriumile pakutud PR-teenuse.

Inimesena ma mõistan teda. Kindlasti on ükskõik, millise ministri töö ääretult keeruline. Vastutus on tohutu, lisaks teenid rahva huve. Kui aga pingeline töö on tagasiastumise põhjus, siis miks mitte keskendada oma kõne sellele, selle asemel, et laimata ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid? Lahkuda võiks stiilselt.

Stassi zoo

Tänasel tuulisel ja palavikulisel päeval ei suutnud mina ja Rasmus leida paremat kohta silma teritamiseks kui seda oli kõige tormisem ala- mereäär. Alustasime Rotermanni juustupoe eest, kus meid koheselt lohutati läheneva sünnipäeva puhul. Silme ees terendas kultuurikilomeeter.

Tee peal näitas meile keelt üks (riigivapi) lõvi. Ehk sümboliseerib ta meie jultunud rahvaesindajaid oma katuserahadega. Või on tegemist mõne topisearmastajast isikuga, kellel pole püssi. Rääkimata päris lõvist.

Merekeskus, kust lootsime tilkuvatele ninadele lohutust leida, pakkus lohutust paljudele. Intiimsus oli toodud akna alla avatud ukse kõrvale, nähtavale kõigi silmadele.

Kultuurikilomeetri alguses sain ühe haisva klõpsu. Ülejäänud tee oli minu silmis tühi. Graffitit nägin, aga midagi helisema see minus ei pannud. Kaamera jäi kaela rippuma.

Enne Balti jaama jõudmist saime veidi ringi tuhnida mõnusas Kalamajas, kus mind kõnetasid nii mõnedki majad, kuid puht isiklikel põhjustel. Need jäädvustatud mälestused jätan enda privaatsesse albumisse.

Tuli välja, et silma sai teritada peale objektiivi ka läbi luubi.

Mis aga puudutas kogu päeva jooksul kõige enam mu hinge, oli väike hamstripoeg, kes Stassi zoo poes, minu lähenedes, tõusis tagakäpakestele ja kiljus nii, kuis suutis, vaadates samal ajal sügavalt mulle silma. Mida üritas ta mulle öelda? Kas seda, et ma nad tollest pimedast ruumist päästaksin? Või kaitses ta lihtsalt oma territooriumi, nähes minus sissetungijat? Michael Argyle’i koostatud kümme kehalist viidet sõnumi tõelise tähenduse mõistmisele mind seekord ei aidanud. Oli raske öelda, kas loomakese rüht oli sirge või mitte ning oma pead ta ka väga ei noogutanud ega raputanud. Oma koera kehakeel, näoilmed ja häälitsused on mulle tuttavad- tean täpselt, millal on vaja pissile minna, millal rosinaid jagada. Et aga orienteeruda loomapoes või hakkama saada tänaval võõraste (potentsiaalselt ohtlike) loomadega, võiks keegi lõpuks loomade keele ka lahti kodeerida.

Sotsiaalne nõiaring

Google’i tarbijakäitumise uuringu tulemus ajastus ideaalselt praegusele nädalale, mil see meie postitustega hästi haakub. Eesti võttis uuringust osa esmakordselt. Tulemused, mille põhjal saab öelda, et eestlased on väga kaalutlevad, tehes enne toote ostu korraliku eeltöö ja uuringu, paljastavad, et ostule eelneva info otsingul edastame e-kaubanduse juhtfiguuri UK-d. Nimelt teeb tervelt 73% eestlastest enne ostu sooritust internetis toote kohta taustauuringu.

Tore on teada, et maailmamastaabis pole eestlased nn konsumerismilõksu langenud. See, et meid võrreldakse paremal järjel olevate riikidega, kus inimestel ongi reaalselt võimalik rohkem osta, ei tähenda aga automaatselt, et me oleme väga keskkonnateadlikud või alati oma oste läbimõeldult teinud. Milleeniumile eelnenud ostuhullus on praeguseks majandussurutise tõttu lihtsalt asendunud väga jäikade rahakotiraudadega. Kuid et iga käitumine omandab mustri, võib arvata, et ostumaania pole meid igaveseks jätnud.

Millest siis ikkagi tulenevad erinevad tarbimismustrid? Veronika Kalmus selgitab oma konsumerismialases artiklis, mis mõjutab inimest ületarbima ning kes seda kõige enam teevad. Selgub, et suurimad tarbijad on kõrgharidusega inimesed, kes muuhulgas tunnevad üsna nõrka solidaarsust endast kehvemal elujärjel olevate inimeste vastu ning ei hinda maailma toetavaid väärtusi. Samas viljelevad nad aktiivset eluviisi ja kultuuritarbimist.

Võibolla tõesti selles suures aktiivsusetuhinas unustatakse need, kelle elementaarsemadki vajadused ei saa rahuldatud ning Emake Maa, kes ökoloogiliselt kannatab.

On selge, et igal isikurollil on oma sotsiaalsed omadused ja ülesanded, mida täita. Kes tahab kuuluda sädelevasse kõrgklassi, peabki tarbima ja tarbima ja tarbima, et järjepidevalt kinnitada oma sotsiaalset positsiooni. Mida vähem ostetakse, seda väiksemaks jääb vahe madalama klassiga ja sedasi jäävadki härra Armani ja preili Manolo Blahnik oma lippu kõrgelt kandma.

Kuidas on lugu aga nendega, kelle sotsiaalne staatus ei “sunni” neid Maserati ja golfipallidega ringi kruiisima, kuid kes usuvad isetutesse väärtustesse ja looduse hoidmisesse?  Nad on eelistanud valida vanaema armsa kaherattalise, taaskasutatud rõivad ja Põhja-Tallinna sumedad vintage-prügikastimööbli kohvikud. Sellise tüübi puhul on aset leidnud teadik valik viljeleda maa- ja kunstilähedast elustiili. Olgu see siis linnas või väikekülas. Selle rolli kandjad küll ei boosti majanduse õitsengut nii väga kui konsumerismitšempionid, kuid aidates tasa ja targu kujundada Eesti kuvandit isenäoliseks loodust hoidvaks ökoriigiks, võib meie majandus teha küll mõnusa hüppe- kes siis ei tahaks külastada “maailma kõige puhtamat riiki”, kus gaasimaskid võib julgelt koju jätta ning värsket õhku ja õunu ahmida nii, kuis hing ihaldab?

Kõrgklass on nii või naa nõiaringis – kuuluvusväärtust on pea võimatu seljatada. Väga vaestel inimestel polegi aga võimalust üle oma vajaduste elada. Sestap kui tahame saada teadlikumaks tarbijaks, mõtlevaks inimeseks, ongi vaja ettevõtlikkust neilt, kes on kahe vahel- valida lineaarne tee pürgimaks Kroonika väärtustatuimaks isikuks või põigata kõrvale, pista sõrmed mulda ja panna midagi uut kasvama.

Ökoriigist Roy Strideri vägagi nauditavas arvamusloos

Kes lööb, see armastab

Oma jälitusmissiooniga tegime algust reede pärastlõunal kell 13:27.  Teadvustasime endale, et sellisel ajal on enamus täiskasvanuid tööl ja lapsed lasteaias või koolis. Nagu võis arvata võttis õigete inimeste leidmine veidike aega. kuid meil vedas, sest just allaandmismomendil astus Kaubamaja uksest sisse vene perekond- pikajuukseline ema, movembrit austav isa ja Nikita- nende umbes nelja-aastane poeg.

Tõelise sabarakuna nende küljes rippuda ei saanud ning lutikana iga sõna salvestada ei olnud võimalik. See-eest kuulsime korduvalt lapsukese nime: “NIKIIII”, “NIKIITA”, “NIKITA, što tõ delaeš??” Pahameelt avaldas alati ema ning järgnes see tavaliselt sellele, kui poeg midagi uudistas, puudutas. Et aga teod maksavad rohkem kui sõnad, tõestas ema ka korduvalt, kui väga ta oma last armastab- Nikita ei pääsenud sel šopingupäeval ei pealaksudest ega sõrmede pihta saamisest. Kes lööb, see ju armastab. 

Nikitast hakkas täitsa kahju. Kogu aja, mil nad meie huviorbiidis olid, kõndisid ema-isa käest kinni kõige ees, laps oli nende selja taga. Läbi käidi nii Kaubamaja kingamaailm, meeste osakond kui ka kodumaailm. Kusjuures kõike, peale vööde, mis said veidike suunatumat tähelepanu, vaadati justkui sihitult ja plaanipäratult.

Kord tehti isegi nukuteatrit- isa sutskas käe rohelisse silikoonist ahjukindasse ja hakkas krokodilli mängima. Sel hetkel oleksin äärepealt enda jälitustöö paljastanud- pidin ikka omajagu vaeva nägema, et naerust mitte põrandale kukkuda.

Kui meie jälitustöö oli kestnud 50 minutit, otsustasime lõpetada. Olime selle aja jooksul saanud üsna selge pildi pere metoodikast ja leidsime, et tegemist on põhjalikult analüüsivate ning kriitilise meelega tarbijatega, kes võtavad aega, et enne ostu kõik läbi mõelda. Pidasime väheõtenäoliseks poeskäigu ostuga lõppemist.

Et minu ja mu kaaslase missioon oli jõudnud lõpule, läksime kumbki oma teed. Vaagisin mõtteis selle üle, kas pere läks poodi midagi konkreetset otsima või võis tegemist olla hoopistükis lõbukäigu ja lapse kasvatamisega. Jõudsin arvamuseni, et kuna jõulud on juba ukse taga ja Jõuluvana ning tema abiliste rahakott on põhjatu, ei ole ilmselt tõesti väga mõistlik endale ise midagi ostma hakata. Väga võimalik, et perekond koostas nimekirja, mida Lapimaale saata. Samas ei saanud Nikita kordagi sõna- võibolla teavad vanemad paremini, mis ta südamesoov on.

Mitte kaua aega peale oma võiduka järelduseni jõudmist sain oma kompanjonilt teate selle kohta, et too sama perekond oli juhuslikult talle tänaval vastu jalutanud, käes Kaubamaja kilekott. Tegemist siiski polnud vaid lõbureisiga, kuid mis seal kotis oli, jääbki saladuseks. 

Üheskoos eraldi ehk nartsissistlik armusuhe telefoniga

1990ndate alguses, kui internetis alles hakkasid levima interaktiivsed mängud ja jututoad, oli Massachusetsi Tehnoloogiaülikooli professor Sherry Turkle põnevil sellest, kuidas selliste mudelite kasutamine ja tundmaõppimine aitab inimesel iseennast tundma õppida.

Kümneid aastaid uuringuid ja intervjuusid on naise aga viinud järelduseni, et mobiilsed vidinad tekitavad hoopistükis probleeme eneseanalüüsiga, muutes mitte ainult seda, mida me teeme vaid ka seda, kes me oleme.

Kunstlik ja tegelik olemus

Inimesed tahavad olla koos, kuid samas tahavad omada kontrolli selle üle, mis igalpool mujal toimub.

Miks väldib üha enam ja enam inimesi näost näkku suhtlemist? Eelkõige selle tõttu, et see leiab aset ühes hetkes, kus öeldut pole võimalik korrigeerida ja tagasi võtta. Kui oma FB staatust või SMSi sisu saab korduvalt muuta ja ümberkirjutada, siis päriselus päris vestluses selline flegmaatiline pedantsus ei toimi.

Oma sõnade ettevaatlik vorpimine aitab meil luua endast just meile sobivat kuvandit, mida saab iga kell vastavalt vajadusele redigeerida, kuid mis ei jutusta lugu. SMSid ja tweedid on väga kasulikud edastamaks väikest mõttejuppi või meenutamaks elukaaslasele, mida poest on vaja osta, kuid see ei aita meil mitte kuidagi teise inimese tõelist olemust tundma õppida.

Tõeline näost näkku vestlus, kus jutu sees võivad pudeneda sõnad, mida ei oleks soovinud öelda, kus komistame ja näitama oma haavatavat ja inimlikku poolt, kus avalduvad emotsioonid, mida arvutiekraan ja klaviatuur ei salvesta, on see, mille kaudu õpime teist inimest tõeliselt tundma.

Kas keegi kuuleb mind?

Mida rohkem veedetakse aega arvutis ja telefonides, seda vähem kuulatakse teisi inimesi. Sellest tekib aga nõiaring, kus inimesed pöörduvad üha enam ja enam oma nutitelefonidesse, sest reaalsuses keegi neid ei kuula. Sotsiaalmeedia suudab jätta petliku mulje, et kuulajaid ja hoolijaid on väga palju. Praeguseks suudavad seda teha isegi robothülged. Turkle on leidnud sobiva viisi kirjeldamaks antud olukorda- me ootame tehnoloogialt rohkem kui inimestelt, me toetume enne tehnoloogiale kui oma sõpradele ja perele.

Arvutilembus on viinud inimesed uskumuseni, et üksteisega interneti teel suhtluses olles oleme alati kuuldavad ja mitte kunagi üksi. Tegelikkuses viib selline virtuaalühendus aga isolatsioonini ning kui me ei õpi olema iseendaga kahekesi, muutume veel üksikumaks.

Eestlased

Võimalik, et FB ja Delfi kommentaariumid täidavadki eestlaste jaoks psühholoogi rolli. Meie rahvuslik mentaliteet paraku kaldub juba kord olema selline, et professionaalse abi poole pöördumine on imelik ja vaimuarstid on mõeldud vaid väga väetitele või hoopistükis hulludele, kuid kellegagi tuleb ju rääkida.

Eestlasele meeldib küll pigem vaikida, kuid see ei tähenda, et meie mõtted on vaka all. Oma kinnisuses võime olla küll külmad kui paekivid, kuid kui üheskoos saaks selle kivi kord kuulama, hakkaks ta ehk rääkimagi.

Olgem oma kaaslaste jaoks olemas ja kättesaadaval! Soojad kallistused ja päikest täis naeratused on väärt palju palju enamat kui nartsissistlik armusuhe telefoniga.

Nišš

Umbes kuu aega tagasi sai Meediasuhete aine raames käidud Päevalehe toimetuses kaemas, milline näeb välja ühe ajakirjaniku argipäev. Ekskursiooni lõpuks istusime maha puhkeruumi, kus meie käsutuses olid EPL online ja digilehtede tegevtoimetaja Ave Tampere teadmised ja kus tema käsutuses olid meie suured kõrvad.

Lisaks toimetuse üldistele ja spetsiifilisematele toimemehhanismidele, ajakirjanike päevakavaga tutvumisele ning siidripurkide kokkulugemisele (neid oli laudadel ikka väga palju), spekuleerisime ajalehtede tuleviku üle. Üks meeldejäävamaid asju, mida Ave ütles, oli see, et paberil ajalehtedest saab ilmselt nišitoode, mida saavad endale lubada vähesed. Kui juba praegu jääb paberväljaannete lugejaid üha vähemaks, vabastades teed digirevolutsioonile, siis  kes saab garanteerida trükimeedia jätkusuutlikkust?

Paberi väljasuremisele viitab ka see, et juba algklassides on koolides vihikute kõrvale toodud kasutusse tahvelarvutid. Lastele meenub sõnaga “tahvel” praeguseks ilmselt pigem iPad kui kriit.

Üha vähemaks jääb ka fotode ilmutamist- inimesed usaldavad oma mälestused kõvaketaste hoolde, pidades arvuteid terasseifideks. Oma sõrmed ja käed on antud ka plastikkaartidele- mõni pole raha lõhna enam ammu tundnud.

Ma pean end ise selles vallas pigem traditsiooniliseks, eelistades raamatuid omada ja fotosid silitada. Loodan, et ei pea nägema päeva, mil Apollo pankrotistub või mil tulehakatiseks saab miski muu kui ajaleht. Ometi, vaadates praeguseid tendentse ning ühiskonna ja meedia arengusuundi, ei välistaks ma võimalust, et ajalehed muutuvad tõepoolest nišitooteks ning kättesaadavaks vaid jõukatele. Võimalik, et seitsme maa ja mere taga on ka aeg, mil paberist saab samasugune haruldus kui papüürusest, mida saab nautida vaid Egiptusest toodud suveniiri näol.

Kust lapsed tulevad?

Olulisem sellest, kas meedia peegeldab või konstrueerib tegelikkust, on meie isiklik tähenduste tõlgendus. Päeva lõpuks ei saa me kunagi teada, kas see sinine, mida näen mina, on sama sinine, mida näed sina või sina. Kes siis tegelikult teab, mis on konstrueeritud ja mis peegeldatud?

Meie tõlgendus sõltub kontekstist, kuid need on igaühel sama eriskoelised kui koera ninajälg. Iga inimene tõlgendab infot vastavalt enda kogemustele, kognitiivsele ja emotsionaalsele seisundile, uskumustele, ootustele, konkreetsele situatsioonile jne. Meie konstruktsioonid peegelduvad aga kommunikatsioonis, kus igaüks reageerib infole erinevalt ja tõlgendab seda omamoodi. Sellest kujunevad ka sotsiaalsed süsteemid. Seega saab öelda, et kuigi tähendus tekib indiviidis, siis see pole konstrueeritud individuaalselt vaid pigem sotsiaalses ümbritsevas keskkonnas nagu seda seletab Raivo Palmaru oma konstruktivismi artiklis. Sellest lähtuvalt tekib ka küsimus, et kuidas saab inimmeel olla ühtaegu sotsiaalne kui ka individuaalne. Oma artiklis viitab ta korduvalt ka Luhmannile, kelle sõnul pole tähendust olemas. Kui sõnum on edstatavas tekstis alati mingil kujul süntaksireeglitega formuleeritud, siis tähendus on täielik konstruktsioon.

Ka vaade kõverpeeglisse võib inimestel täiesti erinev olla- me kõik seisame eri kohtadel ja meid valgustavad erinevad pirnid. Ühtlasi ei saa paradoksaalselt öelda, et meedia poolt kõverpeegli abiga reaalsuse moonutamine on puhas konstruktsioon. Samas ei maksa meediat koos ajakirjandusega alahinnata, sest viimasele on teatavasti omistatud neljas võim. Kunagine USA president Thomas Jefferson on öelnud, et ajakirjandus peaks olema faktipõhine ja esitama tõde, kuid see ei müü. Lisaks sellele tekib konflikt tuntud ärimeeste, poliitikute, meediamogulite jt tähtsate ninadega, kelle eesmärgid põrkuvad vaba ja eetilise ajakirjanduse omaga. Jefferson lisas, et ajakirjandus on nii palju valetanud, et enam ei saa milleski kindel olla ning et rahvas, kes ei loe uudiseid, on paremini informeeritud kui need, kes seda teevad. Kui seda öeldi juba 19. sajandi alguses, siis pole kahtlust, et sellised võimumängud pole areenilt kuhugi kadunud vaid on pigem just süvenenud.

Ka meediaeetika tunnistab, et massimeedia ei pruugi alati toimida informatsiooni adekvaatse levitajana, vaid võib seda takistada. Avaldatavad uudised on sõltuvad meediaväljaannete omanike majanduslikest ja poliitilistest huvidest, kanalist ja väljendusvahenditest, soovides üheaegselt omada võimalikult suurt publikut. Tulemuseks võib olla aga ebatäpne või üleüldse puuduv info. Selle vältimiseks on mitmed riiklikud regulatsioonid, kuid selliste ettekirjutistega minnakse sisuliselt vastuollu ajakirjanduse sõnavabadusega. Lugejana ei saagi kunagi kindel olla, kas uudis on terviklik, kas esitatud on kõik faktid nende täielikul moel.

Olgem siis kriitilised kõige suhtes, mida vaimselt ja intellektuaalselt endale sisse söödame, sest ega kõik lapsed nüüd küll kurega tulla ei saanud..Või said?